mu hääles-
härmas ja hämaras...
Konutad tasa,
nii tasa.
Varitsed aega,
just aega seal sisemas.
Aega, mil unustan ära...
Unustan vaikida,
vaikida armust...
Armust, mis suurem
kui elu.
Unustan salata,
varjata maha-
maha seda, mis vaha...
Vahaga katsid
mu küpsed sõrmed.
Sõrmed, mil sügisekülm.
Külm, kuid-
säilitab värskena...
Värskena,
kuniks on vaja...
No comments:
Post a Comment