Hirm -
paistab hambavalge taga,
pärlendavas suus.
Ei lasu
ainumatki sõna -
vaid krigiseb,
kui tuul...
Jääb aknapeegeldusel vaga,
kui maailm
rahulikult magab...
Haarab pilguküüntesse -
kerra keritud,
laiguse kuu.
Laskub
tiibadelaiu laulul
varju kadunud
unemaa poole -
peidab valu,
mida taevale tõi,
oma nutvate
lehvide sisse.
No comments:
Post a Comment