süüvisid mu sisse-
avad koopavärava,
kus peidus hoidnud
kurvakoormat-
helkis nagu kuld...
Kui vargapoisina
sa põgenedes,
mööda mõtteteed,
tood mõistmise,
et vaja oli neid,
mis kartnud kaua-
oodand puuteveel...
Nüüd kergendatult
seilan üle mere-
sai hinges kergemaks,
kui tonne maha heit...
Sel uuel rahuajal
hüüab silmapiir:
" Mu armas,
oled taaskord
jälle prii..."
No comments:
Post a Comment