Kasekohin

Käe kõrval
vii mind öösel,
pimeduse-pehmes,
pargipingile...
Hetk suletud,...
mu valus,
näe mu sisse,
kuis leevenduks
mu tühjus
sinu järele
ning tärkaks
tühermaa...
Ses varjulises
helisemas tuul,
must unelaul-
õrn-puhtus
taeva all...
Veel üheks saada
sume õdak lubaks-
mu huulilt helgib
kadund vikerkaar...
Su kuue hõlma
tikin ujedust,
et võiksid kuulda,
minu seltsis
kase kohinat...