Kaunis, kallis, kahvatu kodumaa.
Anna neile,
keda su järglased endid esindama valisid,
oidu-talitada sind hävitamata.
Sa oled meid alati hoidnud...
Oma rahvast...inimesi...lapsi,
kes on sinu rüppe sündinud.
Üheskoos oleme külg külje kõrval
sinu pinnal käinud.
Väikesest saadik sinu õhku hinganud
ning vett joonud.
Koos oleme sind armastanud ja austanud...
Kas tõesti on sul vaja
võõramaist verd ja usku?
Kas ka päriselt vajad sa kestmajäämiseks
pahatahtlikke murjameid,
kes sinu heledaid tütreid
naerdes rüvetaks?
Kuidas nii suured erinevused-
tõekspidamistes
sind rikastaks?
Kas mitte ei tekitaks need vaid
rasket pahandust maal,
mille vaba olemise eest
valasid sinu pojad oma verd?
Kas sulle on tarvis järeltulijaid,
kes ei mõistaks iidsete vaarisade keelt
ega toimiks nende õpetuste järgi?
Kas keegi on sinult,
kui kõige kõrgema võimu kandjalt,
kunagi küsinud-
äkki sa eelistaksid toita
ja katta oma enese lapsi?
Kelle loaga
sinu tahte otsas trambitakse?
Kelle käsul hävitatakse
süüdimatult olulisi väärtusi,
mille sina meile emapiimaga
sündides kaasa andsid?
Kuidas saab olla-
mõnel üksikul,
luba sinu traditsioone ümber kirjutada?
Kuidas saab olla sissetunginuil
suurem õigus
sinu rüpes end koduselt tunda,
kui su enese lastel?
Kas ka kogu sinu varast piisaks,
kui EMAKEEL kaebaks ISAMAA
oma hüljatud lastele
elamisväärse elu pakkumiseks-kohtusse?
No comments:
Post a Comment