Anna Haava

Mul on hirm.
Kas sa tõesti loed mind,
kui avatud raamatut?
Kas tunned mind ilma,
et ma peaksin ennast
üldse ise tutvustama?
Mõistad mind paremini,
kui ma ise?
Võrdled mind
noore Anna Haavaga...
Ütled, et ka minu elu
läbivaks teemaks
on valus armastus...
Ma muidugi eitan seda,
sest sa tabasid kümnesse.
Ma tunnen end haavatavana...
Püüan segada sinu
läbitungivat täpsust.
Aga mul ei õnnestu
sind vist eksitada?
Ma näen sinu silmist,
et isegi minu
väikese enesekaitse...
näed sa läbi.
Oleks vist parem,
kui ma enam üldse
midagi ei ütleks.
Seda ei olegi ju
tegelikult vaja.
Sa näed minu sisse...
ja minust ülegi.