ning öösiti rahus magada,
kui igal päeval on uutmoodi lõhn,
toiduvaeguses keha on kõhn.
Oleme need, kellena sündida saime.
Mõni valis looma, mõni puu, teine taime ...
Süda pulbitseb sees ja lööb,
väikseim neist "ainult" amööb.
Ohjad kätte on haaranud inime.
Unustanud aga, kust tulime.
Vahest piinab, siis alatult tapab...
End oma ihade alla matab.
Valu tundma keegi ei peaks,
kui ta seda juba valides teaks-
poleks meil, linde, loomi või kalu...
Otsiks vähem hingavaid palu?
Võrdväärselt kedagi ei kohelda.
Arguse eest saab otsemaid nuhelda.
Suurema jõud jääb alati peale...
pilge saatjaks, südamest heale.
Selle nappust keegi ei taha.
Lunastab euro kõik alatud patud...
ükskõik, mis jamasse satud.
Laenatu aeg, aga tuleviku tarbeks...
muudab maailma järk-järgult kargeks.
Iga päevaga kahaneb tee lühemaks...
Eluvorme jääb üha vähemaks.
No comments:
Post a Comment