Kaitseingel

Ma tulin, sest sa vajasid mind...
Laskusin su peale
tuues sinuni oma valguse.
Sa ei märganud esiti mu kohalolu.
Rapsisid ja tõrelesid,
ohkisid ja kannatasid...

Sinu uskumatuse kaitsekilp
oli sama raske kui su valu.
Embasin ja kaitsesin oma
hõbetiibadega kogu su keha,
et saaksid vabaks...
Vabaks muredest ja itkest,
Vabaks kurjusest ja ahnusest.
Vabaks pahedest ja mürkidest.

Sa said vabaduse, et uuesti alustada.
Olin sinuga nii päeval kui ööl.
Tervendasin sind oma väega.
Juhatasin sind saama
paremaks inimeseks.
Õpetasin uuesti armastama-
kõike, mis on sinu ümber...
Näitasin elu,
mis pulbitses rõõmust.

Kuid ühel hetkel sa murdusid jälle.
Langesid uuesti kurjuse lõksu.
Sajatasid neid, kes sinust hoolisid.
Ütlesid, et ei jaksa enam elada...
Et ei jaksa olla
püüdlik, kannatlik ja hea.
Sa loobusid kõigist,
kes sinust veel hoolisid.

Mul oli piinavalt valus näha,
kuidas sa hääbud.
Sa tapsid ja mürgitasid
endale kingitud keha,
mida ma olin
iseenda arvelt taastanud...
Kuniks ühel hetkel-
saidki oma soovitud lõpu,
mida sa nii väga ootasid.

Kui sa vaid oleksid taibanud,
et ei olnud kunagi üksinda...
ning väärisid parimat,
sest eksimused andestatakse.
Kedagi ei mõisteta hukka,
kui ta püüab terveneda.