Sammhaaval

Mäe all seistes näed uue tee algust.
Hakkad ettevaatlikult ülessepoole rühkima.
Sinu sammud jätavad endast maha jäljed-
Sa tead, et neidmööda oskad alati tagasi minna.
Kohe kui avastad ennast mõtlemast, kuhu see tee viib-
kaob julgus edasi liikuda.
Leiad endast jõudu, sest kõik tundub nii põnev...
Mis võiks küll valesti minna ?
Seda teed mööda on ennemgi käidud.
Veel mõned arglikud sammud...
Näed- veel keegi teinegi on kusagile teel...
Mitukümmend pisikest konna hüppab samadel radadel!
Naeratus kerkib huulile ning rahu saabub hinge.
Jah-ma ei ole üksinda !
Niisiis...kui palju on veel minna?
Mida ma hakkan ülesse jõudes tegema?
Miski siiski tõmbab sind magnetina edasi.
Veel veidi- ja oledki seal.
Hingad rahulikult ja näed, et siin polegi midagi...
Roheline ja rahulik maastik - ühe üksiku kiviga.
Kivisse on raiutud sõnad, kellegi teise siinviibinu auks.
Kivi on soe ja samblatu...
Teedmööda on tuldud...siin oldud...ära mindud...nüüd tagasi?
Leiad otsetee mäenõlvast alla.
Kuuled veel tuult sosistamas oma kõrva...
"Tee läheb edasi!"
Uue tee algust sa veel ei näe.
Enne pead selleni kõndima...
Kuhu see viib? Kes sind sellel saadab? Kellega ristub sinu tee?
Saad teada, kui otsustad edasi rännata...