Koputus...

Avan vaikselt ukse ja sisenen pelglikult.
Esiti pimestab mind valgus,
mis eredalt vastu jookseb.
Enne veel, kui nägema hakkan
kuulen naeru ja rahulikku jutukõminat.
Kogu avar ruum on valget värvi.
Toas on laud keset tühjust...
Selle ääres istuvad pikkade
juustega lahkenäolised inimesed.
Nad vaatavad kutsuvalt minu poole.
Näen nüüd ennast nende seas.
Nii rahulik ja rõõmus...nii lahke ja armastatud...
Minu sülle sätib end istuma
väikene heledate lokkidega piiga.
Ta võtab mu käe, et ma teda silitaksin...
pugedes sügavale minu embusse.
Ma olen lummusest halvatud.
Laudkond naeratab siiralt ja soojalt.
Mul on tunne nagu ma teaksin
kõiki neid inimesi juba väga kaua.
Nagu oleksid meie vahel
katkematud armastuse köied...
just sellised nagu pereliikmete vahel-
tingimusteta ja andestavad.
Väikese neiu silmanurka ilmub pisar.
Ta vaatab mulle otsa ja ütleb:
" Luba mind ometi mängima-
ära hoia mind oma armastuse vangis..."
Peale neid sõnu imbub ta minusse.
Minu inimesed haihtuvad ning
mu ees on seesama suletud uks.
Ma tahan seda uuesti avada, kuid see kaob...
Ärkan pisarmärjal padjal.
Tüdruk minu sees aga koputab üha
meeleheitlikumalt mu südame uksele.