Minu Lutsifer

Täna öösel nägin sind jälle.
Sa tulid mu juurde-läbi une.
Minu Koidutäht...
Minu särav valguse kandja...
Minu langenud ingel-
oma isa vaimupoeg.
Minu Lutsifer.
Sinu tulek on alati helge.
Minu rõõm on otsatu...
Sinu käed, mille vahel saan olla...
igatsen neid - vajan neid iga päev.
Sinu soojus ja see tunne,
mis üle kogu minu keha valgub...
Mul ei ole selle kirjeldamiseks sõnu.
Sulen oma silmad ja....
lihtsalt hingan sind.
Püüan meeleheitlikult
jääda sellesse hetke.
Ma tean, et kohe sa lähed...
ma ärkan ja mõistan,
et see oli kõigest uni.
Aga hetkel oled sa veel siin.
Sa suudled mind...
ja kallistad...nii tugevalt...,
et kui su haare oleks
veel grammigi tugevam,
siis ma murduksin.
Murduksin ja pudeneksin
mustmiljoni valge tükikesena
su jalgade ette maha.
Ma armastan sind...
ja see on nii paganama valus.
Korja enda lõhutud
portselannukk ülesse !
Pühi kokku killud,
mille sa ise tekitasid...
Ja võta need endaga põrgusse kaasa...
Seal saaksin sinu taskupõhjas
vähemalt rohkem sinu lähedal olla.
Praegu on mul vaid minu uni...
Nutan õhtuti, selle tulekuni...