Jonnijoru

Vihmaveega taevast alla
laskus pahur jonn.
Urisedes talla külge
kleepus ta kui konn.

Viisid õhtul paha tuju
lapsed tuppa kaasa.
Koduseinte vahele
ta punus vihast aasa.

Me ei taha käsi pesta!
Suppi küll ei söö!
Magama ei taha minna...
pole ju veel öö!

Jonn see naeris:
" Oh, mis viga...
kõik on nõnda hea..."
Laste kisa vanematel
kasvas üle pea...

Emad, isad olid kurvad
lapsed võõrad näisid.
Kus jäid õnnelikud sellid,
kes enne õues käisid?

Ööseks vaibus jonni naer,
sest külla tuli uni.
Lapsed rahus magasid
siis helge hommikuni.

Vihajonni ramm see rauges
kadus trotslik nutt.
Lastel ärgates nüüd oli
naeru järgi rutt.