Pettumuse tinaraske koorem,
kasumiiha veel toorem...
Mu õlule raksatas-
argihallusest tuksatas.
Näris rahalutikas armutult keha-
riisus krabinat ta mädanenud reha...
Tema aplus tegi hirmsasti viha.
Tekitada püüdis tulutult iha.
Püksisäärde kui takjana ronis...
Võimukalt irvitada siis sonis.
Verele küünistamise valus-
salaplaanide suppi mult palus.
Kaitserüü tundus ääretult tobe.
Põgenema pidin olema nobe...
Kas nii madalal on väärikuse latt?
Mammonal suust nõrgub nakatav tatt...
No comments:
Post a Comment