Kõikjal-ilma häbitundeta.
Alati-nägu naerul.
Mõnikord-pisut uljalt.
Sageli-üsna kiirelt.
Selle roosa ratta...
kinkis mulle vanaisa.
Vanaisa, kelle silmis oli naeru kodu.
Vanaisa, kes mind väga, väga armastas.
Vanaisa, kes hoidis mind kui nukku.
Vanaisa, kelle süli oli parim paik maailmas
ning kelle pai oli magusam kui komm.
Seljas kandsin roosasid kleidikesi.
Kleidikesi, mis hõljusid tuules.
Kleidikesi, millel õitsesid lilled.
Kleidikesi, milles oli headust ja rõõmu.
Kleidikesi, mis kippusid
ratta kodarate ja keti vahele jääma...
Sõitsin tihti oma roosa rattaga...
Kõikjal-häbenemata oma katkiseid põlvi.
Alati-naeratades, sest ma olin armastatud.
Mõnikord-tõesti pisut ettevaatamatult,
sest nii palju põnevat oli vaja avastada.
Sageli-nii kiiresti, et nuku välimusega
pisikest roosat piigat ja tema ratast...
võis vanaisa hellitavalt ja naljatades
oma suhkruvatiks kutsuda.
Vanaisa, tänu kellele
oli minu lapsepõlv
niiiiii..... magus ja helge.
No comments:
Post a Comment