ust igatsedes vaatan.
Ma tean, et sa tuled...
kui põrgu ukse suled.
Ei hoidnud meid arm
ega saatus, mis karm.
Jätsid mind, et päästa-
piinavast valust säästa.
Võtsid karistuse kanda,
et mulle vabadus anda.
Pimeduses pead olema
ega pääse sealt tulema.
Lunastad igavest pattu...
meie teed enam ei kattu.
Ootan sind ikka - igal ööl...
mil kurbus on alati tööl.
Armas...-piin on nii elada...
veel raskemgi magada.
Kui su vaid tagasi saaksin-
su kõrvale alati jääksin.
Valuga südames elada raske-
meil taaskord koos olla laske.
Ei saa tundeid kellelgi keelata-
lõputult pisaraid alla neelata.
No comments:
Post a Comment