Endid jäädvustada palute mul luules.
Oooo väikesed ja jändrikud puud...
mil mu juusteis vallatleb tuul.
Oksteraginast, kohinast, mühinast läbi...
Samblasse kukkumast tabas end käbi.
Maa on talvest veel külm ja rõske...
Päike ei hellita mu luitunud põske.
Linnukste laul keerleb ühtseks loos,
milles kevad ihkab sündida soos.
Magusat hõngu tasa ninasse peita...
Õitemeres mu põlvile heita.
Pilk lendleb tühja maastiku peal...
Hiirekõrvus kased mängivad seal.
Sukeldun kure huilkega vaikusse...
Silmapiir hajub uduselt tühjusse.
No comments:
Post a Comment