Jäätunud muruga hoovis
vingub lumevalge kärekülm.
Härmatanud vangidena
naaldume teineteise külge.
Hõbeniidi lehviga oleme
seotud kannatustepuu külge.
Pisara soolavihmaga,
sulatame lumeahelaid...
Udusireenide huilged
vaibuvad peagi valukisaga.
Vaikuse hõljuvas käras
kurdistab nüüd helitus kõrvu.
Poeme kaitseks peitu
teineteise südameisse.
Murrame varjudest läbi,
et päike meis ei kustuks.
Kuniks silmis põleb lootusekiir-
pääseme ebamaisest hädaorust.
No comments:
Post a Comment