millega mind endale palusid-
hoian veel nüüdki oma peos.
Endiselt,
kuigi sind enam ei ole...
Meie õnn sai olla üürike.
Lühem,
kui me salajas lootsime...
Sa pidid lahkuma
veel enne seda,
kui su lill jõudis närtsida.
Koos sinu varjuga
kadus ka sära
minu silmist-
ning igatsus
lõi nad vesiselt valutama.
Õis püüab mu
kurvameelsust trööstida-
kaunis, õrn, roosa,
muretu ja visa...
Rebin temalt ükshaaval
sametisi kroonlehti,
sest kuivatatuna
säilivad nad kauem.
Padjasulgede vahel lauldes
toovad nad su igal ööl,
läbi unenägude,
minu juurde tagasi.
No comments:
Post a Comment