möödub kaunis videvik...
Mu vastas istub-
unelmate mees,
kes granaatõuna seemneid
mööda luuportselanist
valget taldrikut...
ajab sõjakalt taga.
Prints, kes suudleb
oma musta konna...
Kõrvallauas,
kus kõlab kolekõrge naer...
nii labaselt, bravuurselt
žestikuleerib olematu
maniküüriga...
tõstes oma katkistes sukkades
muhklikke jalgu
liiglühiksese seeliku all risti...
selg kühmus
ning silmavärv laiali.
Kaunis mees,
miks ei suuda sa enesele
leida väärilist kaaslast...
selle asemel magatad prostasid...?
No comments:
Post a Comment