kõndiv sale ilu-
liigub muusikarütmis
libedale tantsupõrandale.
Seisatab...
seob veel susside lehve...
heidab pilgu publikusse-
tema lugu pannakse peale.
Etteaste...võrgutav tants
peab algama...nüüd ja kohe.
Puusad hakkavadki
küljelt küljele õhus kiikuma.
Sõrmed sirutuvad
iga täisnoodi juures
elegantselt välja...
pikendades tüdruku
habrast keha...võluvalt.
Luigelmine, pöörded,
spagaadid, jalatõsted...
Ta ise kuuleb...
tühjust ja nukrust
kõlamas enese sees,
mis tahaks karjudes
kogu ruumi
vaakumisse tõmmata...
Tantsib see tüdruk ju
vaid sellele ühele-
kindlale, armastatud mehele,
keda showd nägemas ei ole...
ega tulegi kunagi, sest
eksisteerib vaid tema peas.
Naiselikes mõtetes ja kehas,
mis tasu eest
kõiki ahhetama paneb.
Jah-teda osatakse hinnata
ning väärtustada-
seda kunsti,
mida ta luua suudab.
Kui ta vaid oma painest,
elavast kujutelmast...
lahti võiks saada,
et kergem oleks hingata...
Aga seda ei juhtu,
sest just see aitab tal
nii valusmagusalt
ennast väljendada-
murdes tema väätit südant
igal esinemisel...
üha uuesti ja uuesti...
See on tema saatus-
tantsida südamekarika täitumiseni...
esitades oma elurolli-
musta luigena.
No comments:
Post a Comment