kuhu mind tõmbasid.
Tulid ja rääkisid lugusid...
minu Toomas Nipernaadi-
erilisi ja vaimukaid...
oma valges suveülikonnas.
Olin su raamatu tegelane,
keda sa tundma õppisid.
Nüüd said peatükid valmis...
Kas annad mulle asu?
Räägid minuga lõpuks
inimkeeli...maisest asjust?
Mis juhtub edasi...
ning millal sind näha saan?
Kas olen veel su mõtetes?
Sõnad...laused...
olid need tõsi või meelepett?
Ilus vale olevat
parem, kui kole tõde...
Ära pelga....
ma tean, et peale minu...
ja ka minu vahepeal...
on lehekülgi,
mida ma lugeda ei sooviks.
Armastusest sinu vastu-
ei mitte maailmaränduri...
kulutule...südametemurdja...
Sinu vastu...
selle inimese vastu,
kes kogu selle kuhju all hingab.
Selle õrna ja puhta hinge vastu,
keda sa ise poriga loobid.
Selle mehe vastu,
kes on loodud minu Püha Graaliks.
Inimese vastu,
kes on minu sibulakihte...
järjest maha koorinud...
ajades mind nutma-
pannes mu enese silmad
kõige valusamalt kipitama.
Tüübi vastu,
kes ei pea mitte midagi tegema,
et olla minu inimene...
mitte ühtki imetrikki...
ega väljamõeldud muinaslugu.
Poisi vastu, kes lihtsalt tuli...
Armastusest meie vastu-
kirjutasin lõpuakordi,
et saaksime vabaks-
vabaks kattest,
mille meie peale lõid,
et võiksime oma aiapaviljonis...
rahumeeli piimakohvi luristada.
Olgu tee su jalgratta all
kiire ja käänduteta,
et kiirelt koju tagasi jõuaksid.
Vaooo, väga hästi kirjutatud :O!
ReplyDelete