Luksuslik illusioon

Kõnnime Kalamajast
Tallinna vanalinna poole...
teepealt ostame kohvi-
ilusates punastes topsides.
Minul kallis, valge kleit
ja sinul suveülikond...
sall lehvimas vallatus tuules.
Ikka käsikäes...
naeratus näol.
Lippan sinu ühe käe otsast
teise külge,
sest sa tassid rasket kotti,
mis on ääreni poeete täis-
tähtsa õhtu jaoks.
Suudleme ja kallistame...
Seisame ja kõneleme...
Õhtupäikese eest
kaitsevad meid
luksusikud prillid-
sarnased,
et ühtekuuluvust suurendada.
Illusioon, mis vastutulijaid
eksitab ja lummab
paistab nii tõene,
et jääme seda isegi uskuma...
lubades endil unistada
ning unustada...
Kaunid...rikkad...haritud...
armunud noored.
Teineteist hoidvad...
kokku sobivad...
mõistvad ja kaalukad.
Tegelikkus peidab end...
kärbsemustade kardinate
ning tolmuste raamatuvirnade
taga ja vahel.
Reaalsus,
kus ei ole seda sätendavat ilu...
väljapeetud viisakust...
korrastatud olmelisust...
kvaliteetseid rõivaid...
Päris elu...
kõigi meie murede,
tülide, arusaamatuste,
vaikimiste ja leppimiste tallermaa...
pisikeses...odavas üürikorteris.