Klassikute lemmiklaps

Ongi aeg ärgata,,,
oma unenäost...
unistusest...
illusioonidest...

Unustamata seejuures-
oma hinge helinat,
mis Schuberti...
Serenaadina kõlab...

Ringutad ennast
ning sätid...
ööga ülesse kerkinud särki
ikka allapoole...
maadligi...

Silmad kinni
ja süda avali...
Vivaldi Suvi...
voolamas verena
veenides...
See sobib sulle rohkem,
kui Chopin.

Beethoveni...melanhoolia...
tema Kuuvalguse sonaat...

Sellega tunned, et...

Sina oled...siin...
SA ELAD!!!

Sina, kelle kätes
hakkab hommikuvalgus
värisema...
sest öine paine..
tungib välja...
klassikana,
mida sa eales
ei ole õppinud,
kuid mida sa...
lihtsalt tead...
lased läbi enese...
ning interpreteerid,
sest see elab sinu sees.

Mozarti ja  Bachi...
hoiad erilisteks hetkedeks,
kui on...
rõõmutsemise tunnid.

Ja nii ongi hea...
ja kõige parem.

Mõtelge....
liuelda poolalasti...
viinivalsiga üle
marmorpõranda...

Chpani klaverikontsert
silitamas juukseid,
mis võivadki olla...
just nii lohakil ja segi...
sama hullud...
nagu sa isegi,
kes üha kiiremini...
ja kiiremini...
keerleb...
nõrkemiseni...
kuni variseb oma hulluses
üksikule...
väljamõeldud
karunahale...

Avab oma simad...
ning näeb...
reaalsust....

Tühja tuba...
Raamatuvirnasid ja
mustade riiete hunnikuid...
Tühja taarat...
ja hunnikut vanu lehti...
mille ta sai raamatukogust...
et kütaks paar päevagi...
tuba soojaks...
mis sest, et...
näljas on...ja
pole nädal aega juba
korralikult söönud...

Fantaasiates...on ta...
ikkagi klassikute...
lemmiklaps.

Haarab pintsli...

Kisub veel viimsed
hilbud seljast
ning värvib enda keha
punase värviga üle...

Laskub lõuendile kõhuli...
ning kõrvus kõlava
kauni muusika saatel...
valmib...
alasti lapsekehaga
luuletajast...
kunstiteos,
mida alles peale tema surma
hinnata osatakse...

Vivaldi...kevad...
viiulite...
viimsed hingetõmbed...
enne dušši...