Siia püstita...minule monument...

Lugesin sind.

Lõpuks julgesin.

Värisesin-pilk maas...
häbist ja
anonüümsusesoovist.

Laenutasin 7 teost.

Tädi vaatas raamatukogus
kahtlustava näoga.

" Uurimustöö?"

Ma lükkaisn Ray.Banid
kõrgemale ninale...
ning tõmbasin kübaraserva
näo katmiseks ninani.

" Ei...ma õpin lõpuks...
oma meest tundma..."
-pobisesin vaikselt.

" Vabandust?"

" Jah..uurimus...muidugi...uurimus...
kui te nii soovite..."

Vanem...koguhoidja Hilda
naeratas, kui mu ID-kaarti
läbi piiksutas.

" Ta on hea kirjanik ja luuletaja."

No see oli küll uudis-
on veel meie maal
mõni naine, kes poleks
minu poeedist lummatud?

" Aitähh-eks vaatame...
minu jaoks täiesti tundmatu kuju...
uurime..., süüvime..."

" Usun, et te ei pea pettuma."

Kui see naine vaid teaks,
millest ta räägib...

" Teie kaart...ma tean teid...
te ju ka kirjutate...olen lugenud
...millal paberil ilmute?"

Mis ime...luuleosakonnas ja teab,
et ma olemas olen...
kusagil internetiavarustes.

" Toimetame...."

Toppisin raamatud kotti
ja kõndisin majast välja.
Emajõe ääres-istusin
ja otsisin ühe neist välja...

Lillade kaantega.

Lugesin ja...nutsin...

Kergendusest.....

Senimaani ei tahtnud sinus tuhnida,
sest otsisin just sind-
ehedalt...tegelikku...

Mitte luuletajat.

EI...mind ei huvita see-
kuulsus...tuntus...see hirmutab...

Ma ju tean,
et sõna on SÕNA.
Mina ju TEAN,
kui halb on kedagi...
tema kirjutatu põhjal
hinnata või armastada.

Lugesin sind ja mõistsin, et...
ma ei ole ainus,
kellel on samad mured- SINUGA.

Et suurest ärevusest
on enne mindki
öösiti üleval oldud-
oodatud su tulekut.

Kuulatud, kas sa hingad...
ning oldud rõõmus,
kui sa lõpuks välja ilmud-
oma kuristikust.

Sind küüritud...ravitud...
teiste naiste märke puuderdatud...
ning...ikkagi hoitud...hellalt...

Kui kogu vein...
või raha on otsas
ning kõik nais- ja meestuttavad
on selleks kuuks läbi kolistatud.
Ja sa jõuad tagasi...sinna,
kus sind päriselt oodatakse.

Minagi olen...
kui klaasehe.

Ainult selle vahega,
et ma olen kaugel...
mitte sinu koduriilulil
või raamatukuhja otsas.

Minu kahjuks-
ma ei saa ilmuda su uksele...
ning öelda:

" Kui sa soovid...ma jään.
Harjun sinuga...
Lepin sinuga...
Tulen toime SINUGA..."

Minu õnnetuseks...

Saan vaadata vaid pilte-
oma mälestustes
ning naeratada...
naeratada kujutletavale mehele,
kes istub minu kõrval...
silitab mu juukseid
ning suudleb kaelale.

Kuid ikkagi kõrgel-
riiulil...
su käeulatusest eemal,
et sa mind kogemata
ära ei lõhuks...
sildiga:

" Ainult vaatamiseks..."

See oli sinu valik...
mitte minu...

Oma kodus...
lae all...
riiulil...
sinust kõige kaugemal...

Nii paljugi ei usalda sa ennast,
et mind enesega ühte ruumi
unustada...lubada...

Ma ei tea, mis sinus toimub-
kes sa oled.

Minu uurimustöö lõppes.

EI-ma ei taha lugeda...
enam ei taha,
sest, mida rohkem ma sind loen...
seda selgemaks mulle saab,
et see ei vii mind päris sinuni.

Pagan-sa polegi nii paha!!!

Ei suuda olla kuri või vihane.

Ma armastan...armastan sind-jobu...

Võtan sul käest-
oma fantaasiates muidugi...
ning koos kõnnime...
kodu poole.

" Näe...siia...
püstita minu jaoks...
monument..."