Ilmajäämine...

Sa jääd minust
päriselt ilma.
Ma ei jookse enam
üle selle silla,
mille sa ehitasid
üle valede jõe...
haletsuste kaljude
vahele.

Ei...ma ei usu
enam seda juttu,
milles väidad mind
kallis olevat-
kuigi seda välja
ei näita,
sest sa lihtsalt...
ei oska.

Sa jäädki
minust nüüd ilma...
päriselt...
lõplikult...
igaveseks...

Kas sa ise
ikka mõistad seda,
millest sa loobud?
Suudad selle
teadmisega elada,
et keerasid kõik
p...e?

Mul on nii kahju,
kallis...
aga ma ei suuda
selle valuga
enam toimida,
mida mind
tundma paned...
oma vaikimisega.

Nii palju vigu...
muidugi-
mina olen ju süüdi,
sest sina ütlesid...
" Olengi selline.
Lepi sellega.
Arvesta!"

Keda sa petad?
Ma ju näen
ja kuulen...
mul on sõpru...
ja tuttavaid.

Oleksin kõigega
nõustunud...
püüdnud mõista...
andestanud...

Aga minu üle naermist,
mõnitamist,
alandamist...
Seda ma sulle
ei luba!

Selle väikese
tüdruku nimel,
kes minu sees
veel elab.
Mul on
oma AU.