abieluettepaneku tegid,
siis esialgu naersin su välja.
No me peaaegu
ei tundnudki.
Olid alandlikult
põlvili...jah...
mõlema põlve peal maas-
põrandal, mis oli
must ja kleepuv...
kasiino ikkagi.
Viskasin sinu poolt
ulatatud sõrmuse
klaasuksest välja.
" Käi järele!"
Sa ei jätnud jonni.
Tõusid ülesse...
ladusid oma
autovõtmed letile
ning palusid mul
hommikul koju tulla...
aadressi andsid ka.
Mul hakkas sust hale.
Oleksid sa oma rahakoti,
kui viimse paluka,
minu kätte usaldanud,
siis oleksin sulle
turvaauto järele kutsunud
või hullumaja...,
aga seda kõike oli
just nii piisavalt,
et sa suutsid minus...
huvi äratada.
No...olimegi siis abielus.
Tervelt kaks ilusat aastat.
Või noh...ilu...see on...
Juba meie pulmapäev
kiskus viltu.
Külalisi oli ääretult vähe-
vanemad ja mõned sõbrad...
Kleit...see oli kohutav.
Mitte selline,
millest unistanud olin-
lihtne...kõige odavam,
mille laenutusest sai.
Pilte meil loomulikult ei ole...
sellest tähtsündmusest.
Ja hea ongi,
sest siis ei ole tõendusmaterjali,
mille taga nutta....
Fotograaf lihtsalt...
kustutas kogemata
kõik pildid ära,
kui ta aparaat remonti läks.
Ahjaa...toit...
No need kalapirukad...
need olid muidugi võimsad...
arvestades seda,
et ma olin selleks ajaks
juba 10 aastat taimetoitlane olnud...
Sa ju teadsid küll,
et kala lõhn ajab mul
südame pahaks...?
Läks jälle nihu-
kleidi pidime keemilisse viima...
hiljem kinni maksma.
Aga lilled olid mul ilusad-
ise valisin...ja lasin
kimbuks teha.
Nüüd...aastaid hiljem
ma enam ei mäletagi,
miks me kogu aeg
tülitsesime...lahutasime.
Kõigest hoolimata
said sa ikkagi...
minu inimeseks.
No comments:
Post a Comment