See on minu mäng...

Jooksed mulle järele.
Vaatamata jalge ette-
läbi pori...üle kivide...
mööda lõputuna näivat heinamaad.
Peatudes viimasel hetkel...
enne kui peaga vastu
klaasseina põrkad.
Mina läksin sellest läbi-
seal on minu kodu.
Vaatan sind...
üleolevalt ja hindavalt.
Meest, kes koputab...
nõuab sisselaskmist.
Pööran naerdes selja-
kergitades kleidiserva...
asetades juukseid
kõrva taha.
Flirtides ja lummates...
Sa võid ju pingutada...
Sa võid ju nutta,
paluda ja anuda...
Minu saladused
jäävad sinu ees mõistatuseks.
Vaatan sinu kannatusi,
nuttu, ärevust....
istudes oma valgel diivanil...
keset lilleaeda-
lehvitades sulle...
saates õhusuudlusi.
Sa ei pääse minuni,
sest mulle meeldib nii.
Kui sa väsid ja pöördud,
et lahkuda...
olen hetkega-
tuulekiirusel ja
valguse vaikusel
sinu juures...
vaid läbipaistev,
purunematu klaas
meie kahe vahel.
Panen oma sõrmed
sinu näole...
Sa naeratad ja muigad...
Veel enne, kui sa jõuad
oma suu avada ja öelda,
et sa armastad mind...
olen ma juba naerdes
meetrite kaugusel...
Seistes...küljega
sinu poole...
libistades kleidi
õlgadelt maha.
Näidates sulle
kogu ilu,
millest su ilma jätan...
Sa jääd üksinda-
segadusse ja valudesse.
Minu jaoks
on see vaid mäng.
Ma naudin seda,
kui mul on lelud...