Naeratad läbi une, muigad...
libistad käe padja alla,
vähkred...pöörad kõhuli...
Silitan su juukseid,
selga, kukalt, sõrmi,
mis korraks ehmatusega
lahti löövad.
Sa oled minu aare...
midagi nii hinnalist,
mida ma ealeski
ei suudaks enam kaotada.
Ma ei soovi
oma silmi sulgeda,
sest ma tahan olla sinu kõrval-
kuulata su hingamist
ning jälgida...
su näoilmeid,
kui sa oma unedes
deeomonitega võitled
või vana piimaputka trepil...
jäätist limpsid.
Ma ei taha enam kaotada
mitte ühtegi sinu elatud hetke-
ega maha magada
ainsamatki liigutust
...mõtet...tegevust...rõõmu...
nüüd, mil ma su lõpuks ülesse leidsin...
nüüd lõpuks,
kui meil on võimalus koos olla.
Armas...võtan su ärevil keha
oma käte vahele...
Rahuned... surudes oma pea
minu lõua alla.
Kussutan sind kui väikelast-
liigutuspisarad voolamas padjale.
Ma võiksin jäädagi ülesse...
lihtsalt, et näha...
sa hingad ja kõik on hästi-
mõistatada, millist seiklust
sa just parasjagu läbi elad
või kus sa oled...kellega...
Suudlen su värelevaid silmi...
südamed löömas samas rütmis-
saatuslik mees,
minule sündinud mees,
üle aegade saadetud ÕIGE mees,
kelle nimel olen valmis...
rohkemaks, kui oleksin kunagi uskunud...
Korraga...lendab miski raevukalt vastu akent.
Avan oma silmad...
See oli kõigest uni,
milles magavat sind imetlesin.
Ikka veel olen üksinda...oma
tühjas ja külmas voodis.
Huvitav...kas sa oledki selline,
kui me kunagi kohtume?
No comments:
Post a Comment