puhast valget lehte,
millele kogu meie lugu,
uuesti... algusest peale,
ümber kirjutada.
Seekord ilma kirjavigade
ning eksimusteta...
Ettevaatlikult-
teades juba mustandi sisu.
Maaliks käekirja
ning näeks kujundusega vaeva.
Illustreeriks ning toimetaks.
Kuupäeva lisaksime ka...
tänase...,
sest kogu eilne on minevik.
Sellest ei jätaks üldse...
kusagile märki maha...
Vaid uus ja...rikkumata...
korralik teos-
naeratav ja rõõsa-
tulevaste põlvede tarbeks,
et nad teaksid,
kuidas kõik oli...
ja mis...
Loomulikult kirjutame
uurimuslikku laadi töö
ning tsitaatidega.
Hispaania- ja prantsuskeelsete
väljenditega,
sest me mõlemad
oleme ju ikkagi...
lõpukirjandi eest
maksimaalsed punktid saanud.
Kuidas siis enese
elukirjandit kribades
võiksime leppida vähemaga?
Pähhh....
kirjanikud või asjad...
maksimalistid...
humanistid...
sofistid...
masohhistid...
Omaenese armuromaani
suutsime kuu ajaga
selliseks õudukaks kirjutada,
et siga ka ei söö...
Seekord ma ei anna sulle...
tindipliiatsit või sulepead,
sest... võib-olla...
mäkerdaksid sa
kõik jälle ära....
Saad hariliku-
seda saab kustutada.
Ise võtan ka-
igaks juhuks...
Stabilo paremakäeliste pliiatsi...
Sellega saab kindel olla,
et hoidmisasend
jääb lõpuni õigeks.
No comments:
Post a Comment