Rookatus...viljatusravi

Maja...hallis metsas

udukardinate vahel.

Rookatus tilkumas 

vihmahärmist-

tervitab tulijaid...

katel juba podisemas.

Angervaksast nõiajook

ning naistepunatee...

janustele-

harutamaks...

murekukrut,

millega posija juurde tuldi.

Varsti on ta valmis...

salv, 

millega...

lahendada...

see probleem.

Igatsetud...

poeg...

kui päikesekivi,

keda saada soovitakse...

Eidekese hambutu naer

ja lappidest kokkuõmmeldud riietes

vappuv muldvana kogu.

...Ärevushirm...

Ämblikuvõrkudest

ja tolmust virvendav tuba...

Laes rippumas...

kõikvõimalikud...

raviürdid...

mürgitaimed...

Purkides...

rästikud...

veel liikumas...

sisisemas...

Naine pannakse...lebama.

Vanasse koikusse,

mis ilmselt kunagi oli voodi.

Pea alla...kitsenaha lehk.

Ikka veel ei olda kindlad,

et see just see kõige õigem....

tegu on...

Siiski- 

mees suudleb...

oma kaasat-

julgustseks...

ning siis võib moor ta 

haisva kreemiga sisse.

" Nüüd lebad siin...

liikumatult...8 tundi..." 

pragab nõid.

Nad lahkuvad,

sest aroomiteraapia...

on hallutsinatsioone tekitav.

Nii ta seal siis lamab.

Endiselt kaheldes...

kas see viljatusravi...

võiks tuua kauaoodatud...

kullakese.

Ja juba ta tõuseb oma kehast-

vaadates enda alasti vormi

räbalakuhjal...

Lahkub naerdes majast...

Veel varem pole ta ennast

nii kerge ja elusana tundnud.

Aasad...metsmaasikaõied...

Jalad kisuvad murult lahti...

Peaaegu jõudis ta 

oma armastatule järele.

Kui ... ta kutsuti...ülesse...

Unistus... lapsest...

kõik proovitud variandid

ning meeleheide, 

mis lõpuks metsa tõi...

võttis noore keha...

enese hoolde.

Enam ei pea ta 

öösiti...

ennastsüüdistavalt...

nuuksuma,

sest maine mure...

on minevik.