Võitluseta alistuma sunnitud...

Ma ei suutnud võidelda
selle armastuse eest,
mis mulle kingina
sülle sadas.
Mõnikord teevad
nurjumised vähem haiget...
teinekord...halvavad su...
pikkadeks aegadeks.
Sellel korral
ei suuda püsti tõusta.
Sellel korral
olen rohkem surnud,
kui eales varem.
Meenutan silmi,
millest peegeldus
kogu minu rõõm ja ilu...
Eal ei oleks arvanud,
et see kõik kunagi
nii mõrumagusalt maitseb...
niimoodi lõppeb.
Kuulan oma peas
sinu häält...
kerides tagasi hetki...
nautides neid,
mil sa mind hellitasid,
hoidsid, kalliks pidasid,
mil minuga vaikselt rääkisid,
jagasid tulevikupilte.
Püüan tabada
seda hetke,
mil tekkis errorkood.
Kui saaksin seda
vaid kuidagimoodi
ümber kirjutada...
programmeerides muuta.
Vihkan seda sinist valu,
millesse olen mässitud...
See on minu jaoks
täiesti uus tunne...
painav ning väsitav...
kiskudes verevat hinge
veelgi rohkem marraskile.
Viha omaenese
saamatuse pärast.
Viha iseenese vastu.
Viha...maru, põlgus...
Vahet ei ole...
ühel päeval
suudan taas naeratada,
vallatleda, armastada.
Ühel päeval
suudan andestada.
Ühel päeval
suudan unustada,
et ma ei suutnud võidelda
selle armastuse eest,
mis mulle kingina
sülle sadas.