oma hingekevadest.
Kus sirelõite magus joovastus
ning kirsipuude
roosad kroonlehed
kimpudena mu silmi lummavad.
Selles hingekevades
on igal aastal
samad värvid...
Rõõmud ja kaotusvalud.
Samad tärkamised...
Samad loobumised...
Vaid minule omases mosaiigis.
On palju naeru ja nuttu...
Sünde ja surmasid,
kuid alati üha uuesti ka mõistmine,
et nii peabki olema.
See olen mina...
vaid minupärases hingekevades.
Kui seda enam ei oleks...,
kes teab-
ehk selle puudus muudaks kellegi
suvesüdame kalgiks talvekülmaks.
No comments:
Post a Comment