Sulemees

Värskelt niidetud
murulõhnas...
loen mõttes viiekümneni.
Käest maha visatud
telefon heliseb taas.
Saan sõnumi...
Oh, mis üllatus!
Nüüd siis kirjutad,
kui seis on hull.
Su nimi täna
kõlas läbi
vales kohas...
ning selgitamisvõimaluses
nutab sinu vaimuhääl.
Ma pole
pühapäevakirjanik-
nii nagu
sinagi...
mitte...
Ja see meid
teineteise külge
köitnud on.
Sa armastad mu sõnu,
mida loon,
sest tead...
neil roll on minu elus-
väga suur.
Sellest hoolimata
inspireerid sa ka
teisi...
ning oma võludega
tummaks neiud lööd.
Ma tahaks neile karjuda:
" Tean...mõjubki
mu mees nii naistele,
kuid ta on MINU !"
Sul võtaks vaikselt
siidisallist kinni-
austajate hordist eemal veaks...
Neil lausuks viisakalt:
" Ma viiksin oma nerulinnu...,
teist - kõutsikari, eemale.
Mul tuli omal soov ja tahtmine
ta sulis täna mängida..."