Põgenemine

Ma lubasin
sind püüda mõista-
alati ja ausalt...
Sind kuulata ning
armastada iseendana-
koos puuduste
ja vigadega
ja kõigega,
mis olnud
või alles ees.
Su lasin oma
õrna elu sisse.
Ei hoolinud ma valust,
mida mulle tõid,
kuid näed
sa läksid ikka-
ei olnud minu KÕIK...
sul piisav...hea.
Või oli liialt palju see
harjumatu-
su keha jaoks,
mis lüüa saand?
See,
mis äkitsi nii
helge näis ja kutsuv,
sind põgenema ummisjalu
sundis ruttu.