Luigelaul

Merel laulis
taevalikult kaunis sireen,
kes valgel luigel istudes
vaikselt kalda poole triivis.
Ta tõusis merevahust
ning astus oma nõtkete
jalgadega kaldale.
Jumalanna, kelle ilust
oli hetkega kogu surelike
meeste sugu lummatud,
lasi meelalt
oma igat soovi täita.
Magusalt oli seotud
iluvöö ta puusale.
Igaüks, kes tema teele jäi
hõljus hüpnoosis...
Seekord ei soovinud neidis
merel olevatele poegadele
seilamiseks sobilikku
ilma kinkida.
Ta keerutas oma võludega
kokku tormi,
mille taolist polnud
ükski silm varem näinud.
Sellel ööl
kaotasid oma elu
paljud head
ja tublid vennad,
kes ennast võõra
kaunitari särast
pimestada lasid
ning raevunult üksteise
kõride kallale tormasid.
Selles pimeduses
algas sõda,
milles hobune
kavala kingina,
öist hukku
kuulutama sokutati.