ühtlane roheline mass.
Ei ole enam kümmet eritooni
ning ootust,
mil õunapuud õitsema hakkavad.
See aeg on käes-
pea juba möödunud.
Heleroheline, värske,
tärkav noorus
küpses täis...
Jäi liialt lühikeseks
minu jaoks see õnn ja naer...
selles kevades.
Õunapuud,
kelle valges õitemeres
ma nii väga ihkasin
puhata ja olla-
nägid mind nii vähe.
Nüüd nutan...
kodutrepi peal,
sest aeg on kohe möödas
ja pole saanud olla seal-
ses hetkes piisavalt,
mil vaatad üles taevasse,
kus lõoke lendab
üle õunapuu.
Ning istudes seal all
võid ta laulus rahus magada...
ilma, et peaksid kartma-
täna sajab see mulle kaela...
Kogu oodatud
valge, lõhnav lumi
ja kõik laguneb
veel enne,
kui ma märkasin mõelda,
et ma nüüd olengi õnnelik.
Olen nüüd siin pisarais
ning leinan aega,
mis jooksis minust taaskord
hääletult ja märkamatult üle,
sest mu kohvitassi lendas
täna esimene valus õieleht.
No comments:
Post a Comment