Kirsitubakas

Lubaksin sul olla linnulaul,
mis hommikul...
öise kurbuse ära laulaks-
hoides minu kätt
oma soojas pihus.

Lubaksin sul olla
külmalt kumav kuu,
minu avatud akna taga-
ja sealt kaitsvalt
minu üle paista.

Lubaksin sul olla kiisupoeg,
kes vaikselt süles nurruks...
ning öösel õige sala
padja peale poeks.

Lubaksin sul olla
hullutavalt lõhnav kirsitubakas,
mis minu nägu paitaks-
leevendades maailma kurjuse haisu.

Lubaksin sul olla kõik...
ja rohkemgi veel,
kui laseksid mu kurbuse
mul jätta siiski alles,
sest sel on elu jooksul
saadud hingehind.

Ma võiksin olla see ainus ilu,
millega sa selles elus
kunagi kohtuda lootsid.

Ma võiksin olla sinu päike,
mis säraks valgeks
kogu sinu loometöö.

Ma võiksin olla sinu hinge naer-
ning helisema lüüa
kogu põhjatu tundekaevu.

Ma võiksin olla sinu hurmav lilleaed,
et õhtul koju jõudes
võiksid rahulõhnas puhata.

Ma võiksin sulle olla
palju enam veel-
kui hetkel sõnadeski tean...
kui mind oma kõrval kalliks sa peaks.