Leselill

Kui oleks puud,
siis vaataksime...
kuis istub meie all
see paar,
kes tulevikuplaane
arutab.

Me kahistaks
ses tuules
oma lehti
ja öelda püüaks-
nähes kõrgemalt...
Ei ole vaja muretseda-
neis asjus,
mis on kaugel ees.
Tuul pillutab teid
nii kuis vaja,
et areneda algaks
teekond uus...
Just siis,
kui tema seda tahab.
Saab linnulaulust
valgeks tuba
ja tegevuses
hoiab kogu öö-
kui see te saatus on...
Küll jõuate
siis otsustada,
kes mähib...
kes teeb vannivee.
Ei ole oluline
täna mõelda välja,
mis koolis
käima hakkaks
või mis nimeks saaks...

Kui oleks puud,
siis vaataksime,
kuis istub meie all
see paar,
kes tulevikuplaane
arutab...
Märkamata õitsvat
leselille...
teadmata ta kurba lugu
ning oskamata
hetkes elada.

Kuid me ei ole
kõrged puud...
ja endid eemalt näha...
on peaaegu
võimatu.