kuni kohtasime teineteist oma teel.
Kurbus salaja pesitses meis...
näis nukker ja lootusetu vahel seis.
Rõõmu endaga kaasa tõi elu-
ning meis lõkkele lõi melu.
Suristas südamed ärevalt tukslema...
üksindusele vastu nii pukslema.
Polnud kunagi tundnud varem,
et maailm oleks olnud parem.
Selle õnne sees tahtsime olla...
mitte ilmaski välja sest tulla.
Laulis kauneid viise suvine tuul-
võluvalt mänglesid sõnad ta suul.
Rännates üheskoos saatuse rada...
vaikselt lõime rahule koda.
No comments:
Post a Comment