Jagasime oma toitu,
ning arenesime
külg-külje kõrval...
Nüüd küünitad sa kõrguisse,
sest arvad, et all
pole enam sulle vääriline elu.
Seal on pime ning
kasv jääb kängu.
Üleval aga olevat valge ja ilus.
Seal saavat valida,
kuhu poole
oma oksi sirutada...
Jah, sa oledki pikk,sihvakas ja nägus.
Aga tüvi on sul lage.
Kaunid rohelised lehed
ehivad ainult sinu tippu...
Alt poolt vaadates
oled sa igavalt hall,
krobeline ja kõle.
Sul on küll parim
vaade ümbritsevale,
kuid magusaimad marjad,
mida söömiseks passib noppida-
asuvad siiski alumistes kihtides.
Seal üleval puhub
sinu hõredates harudes tuul-
sa oled üksi.
Meid aga on palju-
ja me hoiame kokku....
siin ära põlatud
pimedas salusamblas.
Mädandame mõnuga
oma huumuseks
sinu mahakukkunud
tormikahjustustega oksi....vend!
No comments:
Post a Comment