kui vanapaar,
kes on hommikul
oma õue...
korvtoolidele
kohvi jooma tulnud.
Päikesepaistesse,
mis hellitab
päevinäinud
kortsulisi nägusid.
Hetk on mõnusvaikne.
Vaid pääsukeste
sädin lööb
südametuksete vahele,
kui nad oma poegadele
toitu tassivad.
Üha uuesti ja uuesti
lendavad linnud
oma pesapoegade juurde,
et neid suureks ja tugevaks sööta.
Me naeratame teineteisele...
käes valgest savist kruusid
ning selles naeratuses...
on kõik-
kogu meie koosveedetud
lühikene aeg...
ja tulevikusoovid,
milles ihkame oma
pääsupoegade hala järele joosta
ennastohverdava
väsimusrammestuseni,
et võiksime ka aastate pärast
siinsamas istuda
ning nautida
väljateenitud puhkehetke.
No comments:
Post a Comment