sest sa oled veri,
mis minus voolab-
ja see on tulikuum...
Sa oled valusalt
muutnud mu ihu hellaks-
palavikuga, mille vastu
ma ei soovi võidelda.
Hingeldan rahutult
ning mu pisarad aurustuvad ära-
hetkel, mil ma astun
paljaste jalgadega hommikukastele.
Mõttes jooksevad
hirmutavad pildid tulevikust,
mille ees ma ei julgeks
oma silmi avada...
Armulõõmas on
enne mindki põletud-
sageli jäätud sütele
vaid kõrbenud naha hais.
Ära keeda mind nii ägedalt...
mul ei ole soovi veel lõppeda-
külmavappeis ootan õues
oma keha jahtumist.
No comments:
Post a Comment