nagu hullumeelne
ning hüplen
mööda linnatänavaid,
kui sina oled koos minuga.
Ilma häbitunde ja kahetsuseta,
sest minus on
kogu maailma siirus...
Aga ka lollakas -
avameelsus,
mis mulle samas
nii palju haiget teeb,
sest ma tahan kõike
kogu aeg selgitada...
küsida ning arutada.
Sulle meeldib see,
kui vaba ma olen-
ennast tantseldes väljendades
ja lapsemeelselt
kiljudes, rõõmustades.
See, kui ma nutan
või palun mõistmist-
seda sa vihkad.
Siis ütled mulle:" Kasva suureks!"
Ma ei saa end ju poolikult muuta.
Ma olen ikkagi mina...
koos kõigega,
mis ma olen ja kuidas.
Ei saa valida,
mida võtta
või mida jätta-salata.
Ilma sinuta olen ma tühi-
suurim lapselik õud ja hirm,
mida eales on võimalik
kellestki välja lugeda.
No comments:
Post a Comment