Klaaslõbu pisarad...

Klaasist liblikal
puuduvad tundlad...,
kõrvad, jalad
ning värisev süda...
On aknale surutud seisma-
ta iminapaga...
Iluks - sinule.
Ta ei räägi-
ei söö, ei hinga.
Ärkab siis,
kui niiskeks läeb klaas.
Kukub kolaki
radika alla,
kui nakkuv pind
laseb lahti talla.
Ometi tõstad
sa ta alati ülesse-
annad suud...
pisut tolmutad-
ning asetad
uuesti tagasi.
Iga kord,
kui sul on külaline
ning tuba läeb
särinast palavaks...
hakkavad su
aknadki higistama...
Iga kord langeb...
lendav tüdruk
pimedusse...
rauarususse-
ning ootab seal kannatlikult,
millal sul on aega tulla.
Sa arvad, et see on
armukuumus....
võib-olla aga hoopis-
klaaslõbu pisarad,
sest ta ei suuda näha sind
ealeski kellegi teisega.