see maja,
mille ma
meile leidsin.
Metsatukas...
oja kaldal.
Hoovis kõrgub kask,
mille oksa küljes
tantsib kiik.
Sissesõiduteed ääristab
lõhnav...
just õitsele läinud
sirelihekk.
Põhjapiiril...
kaevu taga
kasvavad
saja aastased kuused.
Seal on lilleaed,
õuna-, ploomi-,
kirsi-, pirnipuud...,
marjapõõsad, maasikavälud
ning heinamaa.
Seal ta seisab-
see maja,
mida ma
meile sooviksin...
koduks.
Kus kõik on olemas,
mida me eales
ihaldanud oleme.
Veel on puudu vaid...
meie naer ja lapsed.
Ühine argipäev
ja naabrilt kassile
ostetud piim.
Meil oleks trepp,
millel hommikul istuda-
päikesekullas...
ööst sorakil juuste
ja kortsus särgiga...
ning juua
teineteise embuses
parimat kohvi-
oodates üleaedsete juures
toimetavat postimeest.
Seal ta seisab-
see maja,
mille ma
meile välja valisin.
Murukatusega,
pruunist palgist.
Ta on väikene-
vaid viis tuba...
Kuid sellest jätkuks
meile kõigile.
Kaks lastetuba...
suur eluruum-
avatud köögiga,
et saaksime
koos olla ja askeldada.
Meil ei oleks telekat...
vaid lauamängud
ja maast laeni riiulid,
vanade ja uute
raamatutega...
Katuseakna all
laiub rotangvoodi
ning ukseke viib
läbi valgete kardinate...
meie magamistoast
rõdule...
Ateljee-
mu armas....
Parima valgusega toa
sisustaksin ma meile
loometoaks,
kus me saaksime
kirjutada, maalida
voolida ja armastada...
kõike seda,
mis meid ühendab.
Seal ta seisab-
see maja,
mille ma
meile ostaksin,
kui saaksin kindel olla...
selles,
mida laulad...
mu maailmale - linnuke.
No comments:
Post a Comment