siis viin su kaasa...
mil aeg on küps.
Jääb maha lein
ja must kupee...
Ma annan sulle
oma tajud-
saad osa elust
teispoolsuses...
Vaatad, kui kaunis
kõik tegelikult on...
läbi nende
puhaste silmade,
millega mina
sinu ilmas
kõike näen.
Mind palusid-
ei jõudnud enam olla-
inimene nõrk ja väeti...
Sa tahad saada-
ingliks...nii kui mina,
et kannatuste jada
ei lõppeks transi all,
sest igatsust mu järgi...
liig ränk on taluda.
Kuid ohvrikivilt
verd maha eal ei saa!
Kingi mulle oma ööd,
sest mulle meeldib näha
sind selles elus...
Kus toomingate õites-
läbi akna vaatan...
su sale keha
alasti ja süüta kombel-
ometi ka nukralt
jääb voodil lebama...
Ja sinu sõrmed,
mis oleks muidu kanged-
nii rõõmsalt mänglevad,
kui oma juukseid sätid.
Las kesta veel
me kohtumised...
läbi unede,
kus meie tundeil
pole piire...
Mind palusid:
" Oh...võta kaasa,
et lõppeks minu maine piin..."
Kuid armastus
su ilu vastu
mind vastama
sul sunnib:"EI!!!"
No comments:
Post a Comment