kui sa oma parimas eas,
sametpintsakut kandes,
vanas kopitanud tantsusaalis...,
oma ihade rahuldamsieks,
saaki küttisid.
Rohi - oli sinu mäletamist mööda rohelisem
ning taevas loomulikult sinisem.
Austajad seisid
alati ootevalmilt su ees reas.
Kaifisid oma lemmikut riffi,
mille ees tänane inimene
võõristavalt kõrvad suleb.
Tollel moonikarva ajal
naersid sina seal ätte,
kes oma nooruspõlvest,
agaralt tantsides, kinni hoidsid.
Kirusid neid,
et nad teeksid noortele ruumi.
Nüüd oled sa ise see vanur,
kes oma minevikust
küüntega kinni hoides,
kaasaegsele lapsele
kapjadega pähe trambib.
Sa ihkaksid vaid rahu,
kuid vikatimehe küllatulekuni
on veel jupikene teadmata aega.
Ootad, kuni vanataat
sinu eluvett piinatud
kaebuste häälil keedab...
No comments:
Post a Comment