Üksik kleidike...

Mu sini-lillene kleit

ripub õnnetult üksinda nööril-

oodates sinu punaseid velvetpükse 

enda kõrvale kuivama.
Kuid praegu me veel ei tea,
kus need ringi jõlguvad.
Võib-olla ei jõlgugi-
istuvad hoopis mõne
kauni nukukesega
ning joovad teed-
või pigemini ikka veini...
Ehk puudutavad nende pükste sääred
mõnd kaunist jalakest
ning silitavad, et võiks varsti maha vajuda...
Ka võivad nad hoopis jõe ääres kükitada...
ja luuletada....minust,
aga ma ei tea seda,
sest mehel ei jätku sõnu otse minule...
vaid paberile...
Mina võin neid alles raamatust lugeda.
" Näe, kallis....see siin on sinust :)"
Loomulikult ma näen,
aga siis on juba hilja.
Ma tahan, ma vajan, ma igatsen...
sinu sõnu kogu aeg...iga päev...
Veel enamgi soovin ma seda,
et sinu punased velvetid...
võiksid minu sini-lillelise kleidiga
vannitoanööril kohtuda,
kui me nad eelnevalt üheskoos
läbi oleme pesnud, sest meie armuhigi
on neid koormanud...
Ma igatsen sind nii meeletult väga,
et pole juba nädalajagu midagi süüa suutnud.
Ja see õnnetu riidetükk....on liialt laiaks jäänud.
Tule enne, kui ma nii pisikeseks muutun,
et pole enam kellegagi kuivatada.
Kuradi kurb on vaadata,
kuidas midagi nii kaunist nii üksik on...