Seebilõhn...

Olen tagasi
siinsamas Kassitoomel.
Sellel samal pingil,
kus istusime vaikuses-
mil minu mõistust
mattis vali nutt.
Jäi miskit maha siia
päevi tagasi,
kui kiirustasin lahkuda,
sest ei osand
kauem jääda.
Seal kaugel lõke oli
ja minus veri kees...
Ma olen mõelnud palju,
mis saanud oleks kui...
Läks teisiti.
Sel nukrameelsel õhtul
end lohutasid...
tolle teisega.
Mul öeldes seda
märjaks läks su silm
ning minu sisse
klaasvilla torkiv valu lõi.
Sest hoolimata
süüd ei otsi...
vaid lapiks-
sinu püksipõlvi.
Veel hetk,
et kinni püüda see,
mis siia õhku jäi.
Siin istun nüüd
ja hingan sisse
siivast rahu...
Näen tuleb mees-
nii pruun ja
väga raskel sammul.
" Kas suitsu on
või sente 35...?"
Sust jäänud pakist
kingin talle kuus...
nutumaik ja
igatsus on suus.
Sa olla võid
kes soovid...omas elus,
kuid minu jaoks-
sa oled seebilõhn...,
mida hingates
ma kõikjal pilve jään.