Armastus...

Armastus on see,
mis vanade kätega
noort elupuud
oma maja kõrvale istutab-
saates lahke pilgu
enda kõrval küürutavale
torisevale memmekesele...

Armastus on see,
mis vaatab kolm korda
suuremat peput,
kui see nende
tutvumise algusaegadel oli,
endiselt ihalevalt-
mil kortsus käekesed
mulda puu juurtele suruvad.

Armastus on see,
mis selle igavikulise taime,
seal Kuradisilla kõrval,
vanapaari hoovis,
kasvama paneb-
andes talle eluks vajalikku
toitu, valgust ja vett.

Armastus on see,
mis 54, 92 või 110
aastat hiljem
ikka veel seal õues kasvab-
hoolimata sellest,et
need põdurad käed
on lakanud teineteist
hellalt hoidmast ja silitamast.

Armastus on see,
mis lahkunud vanapaari
haudadele kord kunagi
samuti elupuud kasvama toob,
et nende juured põimuksid
sügavalt läbi raudsete südamete,
mis oskasid teineteist
ülesse leida ning hoida...

Armastus on see,
mis muudab kõik kunagi elanu-
imelisteks väikesteks
beeta-ja gamma osakesteks,
et mullast tormates ja
noorte taimede tüvedelt põrkudes
enestele siis uut sihti hakata seadma...

Armastus on see,
mis noore tüdrukuna,
hääletult oma vanavanemaid
seal surnuaiapingil taga nutab-
vaadates ainiti tühja mustusse,
mille ööpimedus enesega
kaasa on toonud.

Armastus on see,
mis paneb oma pea
lohutuseks tema õlale
ning lööb kiisu moodi nurru...
Sellel hetkel-just seal,
kui põimunud käekesed üheskoos,
kaugusest kostuvat,
Toomkiriku kellade
helinat kuulavad.